Protestipoliitikast lähtuvad tänavapatrullid Eestit turvalisemaks ei tee

Naaberriikide äreva olukorra tõttu on Eestiski pead tõstmas huvigrupid, kes endi sõnul seisavad avaliku korra tagamise eest ja soovivad välja panna omaalgatuslikke patrullgruppe. Seepärast on asjakohane küsida, mida igaüks teha saaks, et oma kodukant ja Eesti laiemalt turvalisena püsiks.

Turvalisus algab eelkõige meist endist, meie käitumisest ja valikutest. Turvaline kogukond algab sellest, kui me ei istu joobnuna autorooli, ja ka sellest, kui me ei tee võõra isiku võimaliku käitumise kohta järeldusi puhtalt tema välimuse või uskumuste põhjal. Turvaline elukeskkond algab sellest, kui me ei aktsepteeri ka oma sõprade ega pereliikmete sellist käitumist.

Neile, kes soovivad juurde panustada ja ise organiseeritult avalikku korda tagada, on Eestis olemas mitu seaduslikku võimalust.

Kohaliku naabrivalve liige ei jää ühegi juhtumi korral ükskõikseks kõrvalseisjaks.

Näiteks MTÜ Eesti Naabrivalve koondab endasse üle Eesti tuhandeid liikmeid, kes hoiavad silma peal eelkõige oma kodukoha ümbrusel. Tihe ja koostööle suunatud omavaheline suhtlemine tagab selle, et kohaliku naabrivalve liige ei jää ühegi juhtumi korral ükskõikseks kõrvalseisjaks, vaid paneb tähele ja edastab asjakohase info ka juba asjasse puutuva ametkonnani.

Kodanikupatrullid, millega ka naabrivalvet valdavalt seostatakse, on levinud paljudes riikides ja ka nende aktiivsus on riigiti väga erinev. Eestis on selles suur töö ära tehtud eeskätt vabatahtliku tegevuse reguleerimisega siseturvalisuse arengukava kaudu.

Omakohus või kodanikualgatus?

Kodanikupatrull, mille kaudu tekib sotsiaalse kontrolli mudel, on teatud piirideni kindlasti piirkondlikku turvalisust suurendava iseloomuga, kuid säärase patrulli puhul esineb negatiivseid jooni näiteks selles, et patrullijate teadmiste tase on tihti väga erinev nii patrullitaktika kui ka õigusaktide poolest.

Kes tahab Eestis kodanikualgatuse vormis korda hoida, saab seda teha naabrivalve kaudu või abipolitseinikega liitudes.

Samuti on kodanikupatrullide puudus see, et järjepidevus ei ole tagatud ning kui piirkond on valdavalt siiski turvaline, tekivad peagi igavusega seotud probleemid ja hakatakse piirkonda laiendama või põnevust otsima. See võib algselt hea eesmärgina näiva ettevõtmise puhul endaga kaasa tuua hoopis negatiivseid tagajärgi – nii seadusega vastuollu sattumist kui ka näiteks tervisekahjustustega lõppevaid tagajärgi. Ka Eestist on tuua näiteid, kus aktiivsed kodanikud on eravärvides politseiautot jälitanud.

Nii väike riik nagu Eesti ei saa endale mitte mingil juhul lubada mingisuguseid omakohtu grupeeringuid, milles osalejate taust ja motiivid on hoomamatud ja lõpuni teadmata. Eesti ja Soome on selles mõttes fundamentaalselt erinevad, et Eestis on juba olemas võimalused vabatahtlikult avaliku korra tagamisse panustada.

Seega peaksid need, kes tahavad kodanikualgatuse vormis oma tegevusega ühiskonna turvalisusse ja riigi julgeolekusse panustada ja seeläbi kodupiirkonda turvalisemaks muuta, tegema seda siiski pehmemas vormis kas naabrivalve kaudu või abipolitseinikega liitudes.

Patrullida koos politseiga

Vabatahtliku korrakaitse järgmiseks tasemeks võibki pidada liitumist abipolitseinike üle-eestilise umbes tuhandeliikmelise perega politsei- ja piirivalveametis. Abipolitseinik on eelkõige vabatahtlik kogukonna turvalisuse eestkõneleja, kellel on politseiametnikuga sarnane ettevalmistus ja seadusega tagatud sotsiaalsed garantiid juhuks, kui abipolitseinikuga peaks politseilise tegevuse käigus midagi juhtuma. Abipolitseinikul on reaalsed seaduslikud õigused ja kohustused korrarikkumistele reageerimiseks ning kogu politsei tugi, kui olukord peaks eskaleeruma.

Eesti abipolitseinike süsteemi peetakse lausa nii heaks, et näiteks Soome siseministeeriumi ja politsei esindajad käisid paari viimase aasta jooksul meilt ammutamas kogemusi, kuidas vabatahtlikke avaliku korra tagamisse efektiivselt kaasata.

Sageli tekib küsimus, kas riik tahab oma ülesanded vabatahtlike õlule veeretada.

Sageli tekib küsimus, kas riik tahab oma ülesanded vabatahtlike õlule veeretada. See pole kaugeltki nii. Vabatahtlikelt oodatakse eeskätt hoolivat ja märkavat käitumist ning tegutsemist sel moel, et vajalik info kiiresti õigesse kohta jõuaks, mitte et iseseisvalt sekkuma hakataks. Õnnetustele, korrarikkumistele ja kuritegudele reageerimine on endiselt politsei, päästeameti, kiirabi ja muude asutuste ülesanne. Vabatahtlikud on politsei jaoks oluline lisa ja reserv, kui kriitilisel hetkel on vaja jõudu näidata.

Teretulnud on iga vabatahtlik algatus meie kodukoha ja riigi turvalisemaks tegemiseks. Siiski ei tohi suure tuhina käigus minetada tegevuse seaduslikkust. Alati tasub mõelda ka sellele, mis on efektiivseim viis oma panus anda.

Eesti Abipolitseinike Kogu juhatuse liige Rasmus Lahtvee
MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Marek Väljari

Eesti Päevaleht 01.02.2016
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/protestipoliitilised-tanavapatrullid-ei-tee-eestit-turvalisemaks?id=73559271