PPA kaasas abipolitseinikke – EAPK võrgustiku liikme kogemus Kenti politseis

2025. aasta detsembris avanes Politsei- ja Piirivalveameti ametnikel ning abipolitseinikel võimalus külastada Ühendkuningriigis Kenti politseid. Tegemist oli PPA eestvedamisel toimunud visiidiga, mille eesmärk oli tutvuda sealse vabatahtliku politsei ehk Special Constabulary süsteemi toimimise, väljaõppe ja igapäevase töökorraldusega.

Kenti politsei külastajate hulgas oli ka Ida prefektuurist abipolitseinik Sofija Fiseri, kes on ühtlasi Eesti Abipolitseinike Kogu huvikaitsevõrgustiku liige ja esindab Narva abipolitseinikke. EAPK pöördus Sofija poole palvega jagada oma isiklikku vaadet ja kogemust nähtust-kuuldust, et ka teised abipolitseinikud saaksid aimu, kuidas vabatahtlik politseitöö on korraldatud väljaspool Eestit ning milliseid mõtteid see endaga kaasa toob.

Alljärgnevalt jagab Sofija oma muljeid Kenti politseist ja sealsest vabatahtlike süsteemist.

Vaade Inglismaa abipolitseinike maailma

Autor: Sofija Fiseri

Möödunud aasta detsembris avanes mul koos väikese grupi Eesti abipolitseinike ja ametnikega suurepärane võimalus külastada Inglismaad, täpsemalt Kenti krahvkonda. Meie reisi eesmärk oli oma silmaga näha ja kogeda, kuidas toimib sealse vabatahtliku politsei ehk Special Constabulary süsteem.

Inglismaa on suur riik ning sealne haldusjaotus tähendab, et iga krahvkond arendab oma politseisüsteemi veidi omasoodu. Meil vedas aga eriti, sest Kent on tuntud kui üks selle valdkonna kõige eeskujulikumaid ja arenenumaid piirkondi, kus vabatahtlike roll on äärmiselt professionaalne ja süsteemne.

Programmi jooksul saime osa väga tihedast ja sisukast ajakavast: osalesime patrullides, tutvusime häirekeskuse tööga ning külastasime kohalikku politseimuuseumi. Lisaks saime näha politseitöö telgitaguseid ja juhtimiskeskuse toimimist, mis pakkus palju mõtteainet ning avardas vaadet sellele, kuidas süsteem tervikuna toimib.

Kõige enam jäi mulle meelde see, kui põhjalikult panustatakse Kentis uute vabatahtlike ettevalmistusse. Kui Eestis saab abipolitseinikuks suhteliselt kiiresti, siis Kentis kestab nullist alustava vabatahtliku ettevalmistus ligikaudu pool aastat ning sellele eelneb põhjalik ja aeganõudev taustakontroll. Sealne lähenemine meenutab veidi klassikalist inglise hommikusööki – see on mahukas, põhjalik ja loob tugeva vundamendi kogu edasiseks teenistuseks.

Eriti muljetavaldav oli kolmenädalane alarmsõidukoolitus, kus kasutatakse nn „räägi ja sõida“ meetodit. Juht peab operatiivsõidu ajal valjusti kommenteerima kõike, mida ta näeb ja teeb. Kenti uskumatult kitsastel teedel, kus iga sentimeeter loeb ja kiviaiad on sageli ohtlikult lähedal, on selline täielik teadlikkus ja pidev olukorra analüüs hädavajalik.

Teine silmiavav kogemus puudutas varustust, hierarhiat ja suhtlemiskultuuri. Tavapolitseinikud ega vabatahtlikud ei kanna seal tulirelvi – maksimaalselt kasutatakse Taserit ning relvastatud üksused kutsutakse välja vaid erandjuhtudel. Süsteem tugineb tugevale usaldusele ja rahulikule suhtlusele kogukonnaga, kus politsei selgitab avatult, mis toimub. See omakorda soodustab koostööd ja vähendab vastandumist.

Kuigi süsteem on hierarhiline ja auastmetel on oluline roll, on vabatahtlikel siiski märkimisväärne autonoomia. Nad tulevad teenistusse, valivad infosüsteemist ise väljakutse ning sõidavad välja. Kasutusel on isiklikud töötelefonid, mis muudavad töö väga mobiilseks, kuigi väiksem ekraan võib olla andmete vaatamisel kohmakam kui meie harjumuspärases Apollo süsteemis.

Eraldi tähelepanu väärib spetsialiseerumine – näiteks drooniüksused, kus tegutsevad ka vabatahtlikud. Selline usaldus ja vastutuse andmine jätab tugeva mulje.

Kokkuvõttes oli Kenti politsei külastus äärmiselt silmiavav. Kuigi Eesti süsteem on paljuski operatiivsem ja kiirem, on Kenti kolleegide põhjalik mentorluspõhine väljaõpe, rahulik suhtlusmaneer ja selge vabatahtlike roll midagi, millest meil on palju õppida ja inspiratsiooni ammutada.